Vedavad rattad

Vedavad rattad on üks olulisemaid komponente igas sõidukis. Need on rattad, mis saavad otse mootorist jõu ja mis vastutavad sõiduki edasi liikumise eest. Vedavad rattad võivad olla esirattad, tagarattad või kõik neli ratast (nelikvedu).

Esivedu on üks levinumaid vedavate rataste süsteeme. Esiveolised autod on tuntud oma headuse poolest talvel ja lumesõidul ning nende stabiilsuse poolest. Esivedu võimaldab ka paremat kütusekulu ja madalamaid tootmiskulusid, mistõttu on see sageli valitud ökonoomsete autode jaoks.

Tagavedu on teine levinud vedavate rataste süsteem. Tagavedu pakub tugevamat jõudu ja paremat haardumist pinnasega, mistõttu on see sageli valitud sportlike autode jaoks. Tagavedu võimaldab ka paremat kaalu jaotumist, kuna mootor asub sõiduki eesmises osas ja tagumised rattad on vabad. See võimaldab paremat juhitavust ja paremat käsitsemist kõrgetel kiirustel.

Nelikvedu on süsteem, kus kõik neli ratast on vedavad rattad. See süsteem võimaldab suuremat veojõudu ja paremat stabiilsust kõikides tingimustes, eriti maastikul või ebatasastel teedel. Nelikvedu on sageli valitud maasturite ja off-road sõidukite jaoks, kuid ka mõned sportautod kasutavad seda süsteemi.

Vedavate rataste süsteemide valik sõltub sõiduki kasutusotstarbest ja sõidutingimustest. Ökonoomse sõiduki jaoks on esivedu sageli kõige sobivam valik, samas kui sportliku auto jaoks on tagavedu ideaalne. Maastikusõidukid ja off-road autod kasutavad sageli nelikvedu, et tagada parem veojõud ja stabiilsus.

Vedavate rataste süsteem mõjutab ka sõiduki juhitavust ja käsitsetavust. Esiveolised autod võivad olla altid ülesteerimisele (kui auto kaldub nurga läbimisel liiga palju esirataste suunas) ja veojõu kaotusele. Tagavedu võib olla altid ülejuhtimisele (kui auto kaldub nurga läbimisel liiga palju tagarataste suunas) ja libisemisele. Nelikvedu võib olla veidi raskemini juhitav, kuid see pakub paremat stabiilsust ja veojõudu, eriti ebatasastel teedel ja maastikul.

Kuigi paljud autotootjad pakuvad tänapäeval nelikveolisi autosid, on ka tagaveolised autod endiselt populaarsed. Tagaveoline auto erineb nelikveolisest eelkõige selle poolest, et jõuallikas ehk mootor asub auto esiosas ning ajab edasi tagarattaid. See annab tagaveolistele autodele mitmeid eeliseid, kuid ka mõningaid puudusi.

Üks tagaveoliste autode eeliseid on nende dünaamika. Kuna jõuülekanne toimub tagarataste kaudu, on auto mass jagatud ebaühtlaselt esiosa ja tagaosa vahel. See tähendab, et raskuskese on taga, mis annab autole suurema stabiilsuse ja parema haarduvuse teekattega. See muudab tagaveolised autod suurepäraseks valikuks sportlike sõiduomaduste poolest hinnatavate autode jaoks, kuna tagaveoline auto on võimeline kiiremini kurvides läbima ning pakkuma juhile rohkem sõidumõnu.

Teine tagaveoliste autode eelis on nende tõhusus. Kuna tagaveolise auto mootor ei pea lisaks jõudma ka esiratasteni, on see võimeline saavutama parema kütusekulu võrreldes nelikveolise autoga. Lisaks on tagaveolised autod tavaliselt ka kergemad ning neil on madalam veeretakistus, mis tähendab, et nad suudavad saavutada kõrgema maksimaalse kiiruse.

Samuti on tagaveoliste autode hooldamine lihtsam. Kuna tagaveolised autod ei vaja lisaseadmeid nagu nelikveolised autod, on nende hooldamine ja remontimine lihtsam ja odavam. Samuti on tagaveoliste autode varuosad tavaliselt odavamad kui nelikveoliste autode omad.

Kuid tagaveolistel autodel on ka puudusi. Üks nendest on halvem haarduvus lumistel või jäistel teedel. Kuna tagarattad annavad jõudu, võib tagaveoline auto olla lumel või jääl liikumisel keerulisemini juhitav, eriti kui auto juht ei ole kogenud või ei oska libedaga sõita.

Teine puudus on see, et tagaveoliste autode sõiduomadused võivad olla ohtlikud, kui juht sõidab hooletult või liiga agressiivselt. Näiteks kui juht võtab terava kurvi liiga suurel kiirusel, võib auto tagaosale tekkida ülejuhitavus ning auto võib kurvist välja libiseda.